Klaaslassi vaikne kaaslane: lugu pealikust

Rattakarpide sündi tähendus on sama mis kõigi maailmale ilmtingimata ilmuvate leiutiste puhul.

Kuumal suvel pannakse teie lauale klaas jäänud õlut, mis paar minutit tagasi pudelist valati. Klaas on täis, ning pinnal on auru tilgad ja mõni tõusev mull võib välja voolata. Te võtate klaasi üles ja sõidate sõpradega rõõmustama, kuid veepiisad voolavad välja klaasi pinnale oma käe ...

Või proovige ette kujutada, et kasutate salvrätikuid, et puhastada jääklaasil pidevalt kuvatav aur, et peatada sulatatud auru tilgad. Mõne aja pärast on teie lauale kogutud palju prügikasti. Sel ajal, kui ilus baarimees annab sulle rattakivi, kas sa oled rahul, et see rattakivi aitab teid ebamugavast olukorrast välja?

Oled sa kunagi mõelnud mägirootsi lugu? Kas mõnikord leiutas koduperenaine, kes elas peenelt? Või oli see loodud läbimõeldud disainerilt, kes oli inspireeritud looma selle klaasi panna? Kuid need mõlemad ei olnud tõde.

Loodusliistude lugu algas baaridest. Kui pöördute tagasi 19. sajandi baaridesse , siis leiad, et seal olid mõned viltid või lapid. Kõigepealt kasutati veiniklaaside katmiseks, et kaitsta veini, mida saastavad tiibadega putukad või tolmune, enne kui nad tegutsesid rannasõidulaevadena. Selline töötlemata rannasõidulaevade imendumine oli hea. Aga see oli ebatervislik neid palju kordi taaskasutada.

Kui aeg jõudis ligikaudu 1880-ni, töötas Saksa trükikoda Friedrich Horn välja esimese ühekordselt kasutatava jäiga paberist õllejääva. Mitu aastat hiljem tõi Saksamaa nimega Robter Sputh välja puitmassist valmistatud õllejahuti, mis oli vastupidavam. Ja see arukas mees taotles patendi loomingulistele rannasõidulaevadele.

Ühiskonna arengu ja rattatootmise tehnoloogia täiustamise abil kasutasid inimesed alates 20. ^sajandi keskpaigast üha enam kodus või kontoris olevaid õlletankureid, kuid enam ei piirdunud baarides. Sellest ajast alates on populaarseks saanud mitmesuguste materjalidega DIY-aluslaevad.